Martiini
P³
klaaspurk klaaskuubis
18x18 cm
888.-

Antud teoses võib näha seoseid nii natüürmordi, M. Duchampi pudeliga täis Pariisi õhku, J. Toomiku eesti kunstis pöördelise purgiteose, triiviva peegelkuubi ja veel paljude muude  seostuvate taiestega. Eelkõige on teose puhul tegemist mõtluspurgiga, kuhu inimene saab sisestada oma idee ning seda säilitada. Või siis suunata purki midagi ideest abstraksemat ja lasta tal valmida kindlapiiriliseks suunitletud mõtteks või rikastada seda ähmast ideed inspiratsiooni lennuka säraga. Võidakse muidugi küsida: "Milleks on mõttele/ideele/inspiratsioonile vaja mingit eset - ja veel purki? Ideed ju lendavad vabalt , tulevad ja lähevad?" Aga milleks on vaja marjadele purki? Need ju kasvavad ka vabalt looduses. Või milleks on vaja toidule pakendeid ning söömiseks nõusid või tervele inimesele liikumisvahendeid? Nõnda nagu me ei saa alati toiduaineid või vitamiine värskelt sealt kus nad kasvavad ning ka tihtilugu ei tule välja omaenese kehalise jõuga, nõnda on ka vaimule vaja kinnituspunkte, et inspiratsiooni raketikütus otsa ei lõppeks. Seda näitab kogu kultuuri kulg. Võidakse ka küsida: "Hea küll, purk – see on seos moosi, vitamiini ja ka mitmete teostega kunstiajaloost - aga milleks veel kuup?" Vastan: "Tõesti, mulle (ja kindlasti veel mitmetele teistele) oleks piisanud ka purgist või kuubist või ka ainult puhtalt ideest. Samas võib paljudele saada mõistmise takistuseks isegi lihtne `pilt` (mida siin kasutan üldistusena mistahes kujutamisvormist), mis on (irooniline küll) säätud tegelikult sillaks inspiratsiooni juurde, kuid mis hakkab toimima takistuse ehk kollina. " Nõndaks: purk annab kuubile tuumaka sisu - kuup jällegi võimendab purki ja võimalikke ideid, mis sääl sees on.

KIWA:
Martiini “purk kuubis” on tugev kontseptuaalne sooritus, kus vormiline tühjuse esteetika on tasakaalus infovälja, ideede ja kunstiajalooliste viidetega. Zenbudistlik tühjusele keskendumine kui valgustumise meetod, taoistlik tühjuse kaudu funktsiooni saavutamine ja inspireeriv mõtlus kui positiivsuse allikas on selle teose pärisosa.

Indrek Grigor:
Purkki s***umine kui üldnimetaja kaasaegsele kunstile saab kindlasti tulevate kümnendite, aga võib olla ka sajandite kunstiajaloolaste möödapääsmatuks fenomeniks, mida analüüsimata ei ole võimalik anda adekvaatset pilti Eesti kunsti retseptsioonist. Kas ka Martiini purgil selles kontekstis oma roll saab olema näitab aeg.

Miss Katrin
„Vitamiinid 1,2,3“
 erinevad materjalid
Hind 100 krooni paar (kui müüa eraldi)
või 300 krooni (kõik korraga)

Kolm paari puu- ja aedviljakujulisi kõrvarõngaid kujutavad endast apoteoosi vitamiinidele; see seos täpsemat lahtiseletamist ilmselt ei vaja. Viljad, eriti muidugi õun, kannavad endas ka rohkelt muid tähendusi ja konnotatsioone, kuid käesolevas kontekstis on esmaoluline vitamiinirikkuse kujutamine. Et kõrvarõngad tegelikult süüa ei passi ja tervisele kasulikke aineühendeid ei sisalda, see on iseasi. Siinkohal jääb kunst mimeesiks.

KIWA:
Miss Katrini tehismaterjalidest looduslikud vormid (k)annavad edasi puuviljade isutekitavat ja kasulikku naudingut lubavat aistingut. Nende tarbeväärtus annab lisavõimaluse kaunistada end loodusele viitava naturaalse iluga.

Indrek Grigor:
Jättes kõrvale kunstiajaloolise taaga, sest vahetevahel on ehted lihtsalt ehted, on Miss Katrini kõrvarõngaste puhul oluline rõhutada meie tarbekunstis tihti ununevat autori institutsiooni olulisust. Teadke, keda te kannate.

Kairi Kliimand
“Vanni päev.” 60x50 cm
“Isa päev” 40x 30 cm
“Paaritu arv” 30x24 cm
Akrüül, lõuend
200.-, 100.-, 100.-

Üle tüki aja duši alt vanni sattudes käis peas üks plõks, mis sundis vanniskäigule kui omalaadsele fenomenile tähelepanu pöörama. Heades tingimustes on hämara valgustusega vannitoa atmosfäär vaat et pühalik, vaikust ja loomulikkust sisendav; vann on koht, kus olla hetkes kohal ja alasti iseenda ees; vann võib vabalt tähistada metamorfoosi kookonit, individuaalset üska, mis vaigistatusega rikastab. Sellise tervistav-mentaalse eksoskeletina esineb vanninähtus ka piltidel „Vannipäev“ ja „Isa päev“. „Paaritu arv“ on kantud õnnelikult meditatiivsest meeleseisundist, mis tühjal lõuendil viivuks viirastus. Lilleõisi ja teisi taimemotiive nopin nii rahvuslikust veimevakast, otse loodusest kui ka unenägudest.

KIWA:
Kairi Kliimandi maalide puhul on raske uskuda, et need on valminud halli põhjamaise taeva all. Psühhedeelne värvikirevus ja unenäolised kompositsioonid viitavad pigem lõunameremaade päikseliste ja vähempiiratud põliskultuuride kujundiloogikale. Järelikul on sääraseid pilte loov ja nende nägemisest tekkiv positiivne energia meie sees ikkagi peidus.

Indrek Grigor:
Kairi Kliimandi töödest õhkub sajandi alguse juugendi ja fovismi jooni. Maalimislaad ja teema valik aga viitavad popi traditsioonile. Dekoratiivne selle sõna parimas võimalikus tähenduses.

Mariliin Kindsiko
"Sushirullid"
maalisarjast "Igatsuse pisarad on punast värvi" 2010.
Akrüül, lõuend   
40x40 cm   
300.-

Jaapani/armastuse teemaline näitus on kevadise bambusevõrsena vuhinal välja kasvanud reisist tõusva päikese maale, kus Mariliin Kindsiko osales rahvusvahelisel maastikukunstifestivalil. Maalile on inspiratsiooni andnud kohapealt korjatud muljed: kuumaveevannid, sigareti- ja teeautomaadid, palju inimesi ja puhtad tänavad, kerged maavärinad, vanades aadlimajades ööbimine, prügikasti kõrvalt leitud pornoanime koomiksiraamat ja end pilvede vahelt näitav Fuji mägi.

KIWA:
Hoolimata faktist, et jaapanlased ei söö sushit sugugi niipalju kui eurooplased seda arvavad, sümboliseerib see kunstipärase välimusega toit läänemaailmale Tõusva Päikese Maa ainulaadset (pop)kultuuri, millel on selged seosed positiivse energiaga. Sushipilt köögiseinale – ja Jaapan on sinuga isegi mulgikapsaste kõrval!

Indrek Grigor:
Mariliin Kindsiko ei kuulu loomeliitudesse ega esine institustionaalsetel pindadel, osaleb aga siiski pidevalt kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, esindades küll ametliku tunnustuseta, aga tervet ja inimsõbralikku kunstnikkonda. Head isu!

Liis Koger
"Ekstaas"
akvarell, tint, paber
48x38cm
275.-

Taju ekstaasis. Nihkes proportsioonid. Emotsioon võimendatud tühjusest. Vitamiinid ja mineraalid olemas nii seal kusagil kui lähedal ekstaasis.

KIWA:
Liis Kogeri "Ekstaas" on kehaabstraktsioon, erilises tonaalsuses kujutatud eriline vaimuseisund, kus keha ülimuslikkus hakkab haihtuma ja saab naudinguallikaks. Võõras, anonüümne ja üldistatud keha tuletab meile meelde, et pääs ekstaatilise energia juurde on meis kõigis olemas.

Indrek Grigor:
Ekspressionistlikus laadis kipub ekstaas väljenduma hullumeelsusena, abstraktsusega flirtiv sürrealism aga suudab pakkuda märksa maalilisemaid lahendusi. Vältides groteski, on siiski efektselt edasi antud kontrollimatusse emotsiooni lahustuv subjekt.

Andre Saviauk
“Õun”
Akrüül, lõuend
115x75cm
300.-

Pildil on naine, kes siiralt usub, et andes, andes, andes ... midagi head, kuid mitte midagi enda seest, saab ta seda, mida ta isegi ei tea, et tahaks. See on sisemine igatsus saada midagi mittemateriaalset. Suurest soovist saada, kuid ometi päriselt ise andmata, on oodatu jäänud tulemata ja ta on väga löödud.

KIWA:
Groteskse ja isegi hirmutavana mõjuva muinasjutulise tegelase ulatatud õun näib esmapilgul sisaldavat pigem mürki kui vitamiine. Aga asjad ei pruugi olla nii nagu nad näivad - kreekakeelne “pharmacon” tähendab üheaegselt nii mürki kui ravimit, halvana mõjuvad muinasjututegelased osutuvad tihtipeale headeks ja muinasjutud õpetavad meid. Nii et soovitan selle õuna vastu võtta.

Indrek Grigor:
Vormid ja võtted Andre Saviaugu töödel ei evi mitte nii väga kunstiloolisi kui kliinilisi konnotatsioone. Forsseeritud skisofreenia, paisutatud pea ja tungiva pilgu kujul ning sinna juurde võimsa sümbolväärtusega punane õun töötavad ennekõike psühholoogilisel tasandil. Käesoleva näituse kontekstis peaks ilmselt ütlema: ebatervislik, aga efektne.

Barthol Lo Mejor
“Sinu saar”
Akrüül, lõuend
80x100 cm
1000.-

Maal "Sinu saar", mis mängib naivismi ja kontseptualismi õrnal piiril. See on unistuste saar, kuhu vaataja reaalsusest puhkama läheb. Teda ootavad päike, helesinine vesi ja kodu mäe otsas.

KIWA:
Energilise muusika ja nooruslikult värvilise popkunsti kõrval on Barthol seekord pöördunud siira maalilisuse ja poeetilise sümbolismi poole. Tema tavapärase loomingulise praktika bravuurikuse ja teravmeelsuse kontekstis on "Sinu saar" kummaliselt erandlik. Eraldiseisva pildina aga räägib see meile unistuste saarest, kus täituvad kõik soovid.

Indrek Grigor:
Nagu kuraator korrektselt märgib on maal Barthol Lo Mejor’i loomingus vägagi üllatav meedium, aga samas ei alahindaks ma selle maali bravuurikust. Kollane vitamiini dražee ja unenäoline saar tekitavad paratamatuid seoseid Karin Lutsu “Imelise saarega” kus vohas “illegaalne” taimestik.

Aleksander Sprohgis
“Suveni on jäänud vähem kui aasta”’
Akrüül, vineer
113X64 cm
500.-

KIWA:
Suvi ei ole teatavasti ainult aastaaeg, neutraalne astronoomiline paratamatus, vaid ka päralejõudmise rahu ja kohalolemise õnne kehastav teadvusseisund. Aleksander Sprohgise abstraktsioon väljendab tugevalt just viimase ootamist, samas ka kättemängitud võimalust, et see meeldiv meeleolu võib sama kirkana olla meie unelmates ja mälestustes ning olla sama elav isegi staatilisel pildil.

Indrek Grigor:
Aleksander Sprohgise maal meenutab ennekõike varast Marko Mäetamme. Peamine erinevus seisneb selles, et Sproghise jutustused on abstraktsed, aga tugev popkunsti mõju vormilisel tasandil on ilmne. Popilikkuse domineerimine ka veel mitmel teisel oksjoni tööl ei viita aga siiski mitte popi populaarsuse tõusule, vaid paljastab popkunsti infantiilse rõõmu, mis käesoleva näituse teema kandjaks lihtsalt suurepäraselt sobib.

Helmi Marie Langsepp
“Metamorfoos”
õli, papp
192x178 cm
3000.-

„Metamorfoos“ on inspireeritud commedia dell’artest, kuid kujutab etenduse asemel sellele eelnevat protsessi. Osatäitja pole veel täielikult kujunenud kehastatavaks karakteriks, lavast pole saanud sündmuspaik. Osalt loodava, osalt leitava maailma avastamisse on kätketud hämar valgus, omalaadne rõõm.

KIWA:
Helmi Marie maalil on hoolikalt läbitöötatud pildipind ja ühtaegu tasakaalus püsiv ning samas liikumist ja muutumist sugereeriv kompositsioon. Muutumine on ainuke kindel asi universumis ja sellest teadvelolek on jõud - see tõde on juba müstikute tasand, ülalpool igapäevast emotsioonisõltuvust.

Indrek Grigor:
Tumedad toonid ja figuuride ning tausta ühte ja läbi sulamine on Helmi Marie Langsepale üldiselt omased võtted, aga lihtsustatud emotsionaalsuse või teatraalse sünguse asemel kannab käesolevat pilti pigem new age-ilik religioossus.

Ahto Eller
“Nimetu 1,2,3”   
Segatehnika
21x30 cm
à  150.-

Akrüülvärviga laikude tekitamine, paberi kokkuvoltimine ning tulemuseks ootamatute sümmeetriliste kujundite saamine on tore mäng, mida juba lasteaia päevil on kogetud. Laikudele spontaanselt juurde kritseldatu on tekitanud veidi salapärased stseenid. Neist loo leidmine on juba vaataja ülesanne.

KIWA:
Elleri pildiruumid seovad kahte maailma – inimese väikest perspektiivi ja selle kõrval või kohal paiknevat Tundmatut või Määramatut – stiihilisi ja kontrollimatuid jõude, mida vaid tajuv subjekt määratleb vastavalt kas õnnetoova või hirmutavana.

Indrek Grigor:
Ahto Elleri tööd on ennekõike autobigraafilised šaržid. Siirast rõõmu ja üllatust abstraktsest värvikujundist kommenteerivad iroonilised poisikesefiguurid.

Mari Kivi
Õhtu 1, Õhtu 2
Segatehnika
35x25cm
à 100.-

Need tööd on valminud Hispaanias küpsete apelsinide keskel, sooja päikese ja helesinise taeva all. Mõeldes, muidugi mõista, kaugelasuvale Tartule ja armastusele. Ma ei tea, kust tuli minu töödesse see esimene sidrunilõik. Hiljem tuli see aga igale poole: animatsiooni, jalgrattale ja mujalegi. Minu jaoks kehastab see vajalikku, aga lapsepõlvest põlatud C-vitamiini. See esineb ka stilisatsioonina päikesest. Nendes töödes on see ka kui lõbustav vaheseik minu tõsistele tunnetele kaarsillal ja välja lülitatud telefonile - asjad, mis mul assotsieeruvad armumise ja Tartuga.

KIWA:
Mari Kivi abstraktsioonid viivad meid une ja ärkveloleku vahelisse seisundisse, kus asjade tähendused hajuvad ja me tajume maailma lapse perspektiivist, tundes eksimatult ja naudinguga ära vaid kõige ürgsemad ja algsemad taju vasted alateadlikele kujunditele.

Indrek Grigor:
20. sajandi vabagraafikat on väga keeruline stilistiliselt iseloomustada või periodiseerida. Ta on muutumatu, aga seeläbi ka ajatu. Sellesse ajatusse traditsiooni paigutuvad ka Mari Kivi graafilised lehed.

Frindo Kveiks
“Nimetu”
Pleksiklaas, kile, digitrükk
65x65 cm
2500.-

KIWA:
Frindo Kveiksi arvutigraafika töötab püha geomeetriaga, iidse süsteemiga, mis geomeetrilistest vormidest tuletatud struktuuride kaudu otsib vastavusi mikro- ja makrokosmose vahel ning inimese ühtsust universumiga. Tasakaalustatud kujundi keskendunud tajumisel harmoniseerib see vaataja sisemaailma ja viib teadlikuse seisundisse - ülima täiuslikkuse mõistmisele.

Indrek Grigor:
Geomeetrilisel graafikal on Eesti kunstiajaloos eriti just 70-ndate kontekstis väga oluline roll. Põhjusel, millele siinkohal vastust anda ei oska, on see traditsioon aga ennekõike mustvalge või monokroomne. Frindo Kveiksi materjali ja värviga mängiv graafiline leht annab alust loota, et meie tähelepanuväärsele geomeetrilise graafika traditsioonile leidub väärilisi jätkajaid ja edasiarendajaid.

Lauri Kulpsoo
“Maalijad”
digiprint
30x45 cm
555.-

Selle pildi leidsin 11. novembril 2006. aastal India linnast Amritsarist. See on sikhide vaimne süda, sest seal asub sikhismi usukeskus Kuldtempel. Pärast kohustuslikku templi-külastust, sattusime sõbraga valgest marmorist majja, kohalikku kunstistuudiosse. Pääsenud lämbe linnaõhu käest kõrgete võlvide all valitsevasse vaikusesse, sisenesime justkui ühte teise Indiasse. Agulid lehkasid korraga kusagil kaugel - asjalikult sõnatus pühendumises maalisid kolm sikhi meest siin oma kodumaast hoopis teistsuguse pildi. Pildi, mis nüüd Sinuni jõuab, et värske vitamiinina ravida eelarvamusi turbaniga meestest.

KIWA:
Fotograafil on olnud õnne tabada kõnekas motiiv, mida isegi Indias kuigi tihti ei kohta. Sikhid paistavad silma oma väärikusega - mis põhjusel nad küll keset päeva new-age stiilis kvaasireligioosseid maale teevad? Eurooplasele võib selline vaatepilt paista iroonilise kommentaarina kolmanda maailma loometööstusele, kaudsemalt viitab see India ettearvamatusele.

Indrek Grigor:
Fotograafia kui reprodutseeritava meediumi positsioon kujutava kunsti väljal on siiani kergelt kahtlane, pilti oskab ju igaüks teha. Lauri Kulpsoo vormiliselt efektne tabamus, on ühtlasi ka sisuline ironiseerimine traditsioonilistes meediumides töötavate kolleegide pihta.